Besame Mama como tu sabes

Pancho Sanchez "Besame Mama"
Pole kaua kuulnud seda lugu laivis, aga hää lugu on.

enivei. ma ei hakka siin vist rääkima, kuidas ma iga hommik 2 nädalat järjest (va 1 päev) kell 6 hiljemalt üles olen ärganud, et seitsmeks tööle minna.
hetkel on kõige WTF?!'im eilne päev. oh, jeesus.

Oli ipanemas siis selline üritus: BANDA DO PELÔ BIOGRAPHY Following Michael Jackson's last video "They don't care about us" - recorded together with the Olodum group also from Bahia - and most of all after the great success obtained by Carlinhos Brown and his musical style also in Europe, Bahia's inexhaustible musical richness is not a secret for few connoisseurs anymore.

BANDA DO PELÔ represents rightfully this new trend, gathering the numerous influences that are present in Bahia, the city which is today the pumping heart of the contemporary Brazilian musical landscape, from Samba-Reggae to Candomble's religious cults, from Afro-Samba to Axe-Music.

During the last few years internationally famous artist have been establishing musical collaborations with this endless source of rhythms and aspiration: from Herbie Hancock and Peter Gabriel to Paul Simon and Jimmy Cliff.

BANDA DO PELÔ is part of the New African-Bahian's Pop Music scene, it's composed of musician, singers, dancers, and was born in Bahia, putting together the different artistic influences present in Pelurinho, where its name comes from, and ancient area of Salvador de Bahia where once was the slave market, and that is symbol of this city. All the band's elements are Capoeira players, singers, percussionists and dancers who are able to do an entertaining and swaying show which completely exemplifies the most rooted forms of expression of Afro-Brazilian culture: from Axé music, with the unique use of percussions and solo singing.

They are all true sons of Bahia: experts in Capoeira, a dance which has the form of an acrobatic martial art, now well known all over the world, and afro-dance.

BANDA DO PELÔ has already collaborated - live and in studio - with artists such as GILBERTO GIL, JORGE BENJOR, GAL COSTA, CARLINHOS BROWN, DANIELA MERCURY, OLODUM, TERRA SAMBA, MARGARETH MENEZES, ILÊ AIYÊ , TOQUINHO GERONIMO, LARRY CORYELL, BILLY COBHAM, PINO DANIELE, they also appeared on the TV program "Te voglio bene assaje" on RAI UNO, with CAETANO VELOSO and LUCIO DALLA. During their tour of summer we must point out the gigs they played at Mettman in Germany with CARLINHOS BROWN, in the Montreaux Jazz Festival in Swizerland, at the Melkweg of Amsterdam and many other festivals around Europe where they have played with Terra Samba, Cesaria Evora, Gal Costa, Djavan among others. BANDA DO PELÔ has toured in the following countries: Brazil, Italy, Switzerland, Austria, France, England, Belgium, Germany, Spain, Portugal, Checkoslovakia, Morocco, Turkey, Denmark, Holland, Slovenia, Hungary, Egypt, Greece, Cape Verde, Sweden, Norway, Finland, Tunisia and Israel.

!FREE ENTRANCE!




Ja no, MJ, muidugi I'm in ja siis läksingi. Liisuga koos, Ipanema terrassil nägin kristiinat ja läksime sisse. meie laud oli kohe ukse ees -.- siis näen tagapool lava kõrval francois'd ja clarat. lähen sinna, tervitan, ütlen, et naasen oma laua juurde, kutsus meid sinna. ja läksime siis, võtsime lisatoole ja istusime sinna. seal juba tutvustati ühe tüübiga. xD bändist. ma ei saanud küll päeva lõpuks mitte kellegi nime teada (üteldi küll, aga vähe jääbki meelde :D)
no ja siis istusime. ma rääkisin clara ja francois'ga juttu, kristiina tegi liisuga tutvust. tegid seal soundcheck'i (heli oli lõpuni paigast ära), kui vaatasid kellegi poole naeratades, siis kohe mingi naeratus vastu, pilgutas silma. eem. jah..... kõik oli tore, alguses. siis liisu tahtis saada sünnipäevalaulu, ise muidugi ei julge küsima minna. siis kristiina läks laulja juurde. siis sattus liisu hätta, laulja tahtis, et ta ise laulaks midagi. natuke ahistas teda, aga muidu okei siis läksid nad pärast soundchecki minema, hotelli. siis ootasime. lõpuks pool tundi ajast üle tulid lavale. liisu ja kristiina olid juba ära läinud. liisu kuhugi drinkbar'i sünnipäevapeo alguses, nö, kristiinast ma ei teagi aga jah, siis lõpuks tulid tagasi.
francois ja clara läksid tantsima. ma veensin pille teise loo keskel ära ja läksime ka tantsima. neljakesti reas seal hüplesime. kolmveerand tundi umbes mängisid ja siis läks capoeiraks. täiesti pekkis, kuidas tüübid ässasid. täiesti pekkis :D neli tüüpi bändist. üks, kõige noorem ja kõige ilusam neist oli kõige ässem aga kõik mehed olid ikka suht koledad. ja kuna nad MJ videos oli, mis filmiti '96, kui ma ei eksi, siis noh, jah, mitte just esimeses nooruses. no ja pärast esinemist tegime paar pilti, aga nüüd ei teagi, kas panna üles või mitte. kohe saate teada miks.

nii, sai siis üritus läbi. tegime pilte, rääkisime juttu. jei, denise, francois ja clara läksid suht kohe esinemise alguses ära, cubanitasse, et seal esinemist ette valmistada. me tantsisime edasi, leene ühines ka, kui ta kohale jõudis. siis tulid paar inimest varsti veel. aga enivei. üritus sai läbi. rääkisime. ja no, siis läks lahti. seal see kõige kenam läks grete juurde, üks suht kole tüüp (kellel capoeira ajal püksid SUHT madalale läksid) läks Pille juurde, laulja oli ka sealsamas juures (ta oskas ainukesena inglise keelt) ja tõlkis. tüüp tahtis pillet brasiiliasse kaasa võtta. nagu WTF :D sellised tüübid ongi. konkreetselt. siis oli seal üks selline äge kahemeetrine tüüp, kes ka capoeirat tegi. väga äge. tema oli üks kahest, kes ei hüpanud kohe kellegi kaela või ei käppinud kedagi. ta jäi pärast hotelli ka, ei tulnud edasi. aga siis. kes veel. üks tüüp läks barbara juurde, barbara istus, tüüp tegi massaasi käigu pealt. siis oli see ainus - yay! koht ja laulja valis mu välja. naissnaiss. piret ütles pärast hästi. nad on need tüübid, kes tagasi ei helista. ja going for the moment :D suht pervod. SUHT pervod ikka. ma arvan, et kellegi tagumik ei jäänud seal puutumata. ja no, väga tüüpiline oli see muidugi, et brasiillastel on see komme, et tervitatakse kahe põsemusiga, eksole. ja kui poiss palub kolmandat ja tüdruk anna, tähendab, et on nö lootust. vähemalt nii sain mina aru. ja no pillel eriti, see tüüp ikka tegi seal sada kakskümmend musi ja koguaeg proovisi kka suule teha. suht rõve või nii xD tüüp nägi ikka SUHT ewwww välja. eriti nende pükstega. siis nad tahtsid tulla ka cubanitasse, võino, nad olid denise'ist väga vaimustatud, ta siiski brasiilias ka suht kuulus ja tahtsid tedak uulda. siis me hullult proovisime asju ajada ja teada saada, kunas nad cubanitas on, kunas kaheksas. hullult mäassasime lihtsalt. isegi jeilt küsis piret, aga ei sanud päris hästi aru, et wtf. ja siis oli see laulja,e t varsti, nad söövad suutäis ja siis lähme. ja nii läks veerand tundi, teine veerand, veel veerand, kuni lõpuks läksime grete, barbara, pireti ja lauljaga viiekesti kaheksasse, kuna kui elli mulle tagasi helistas, oli neil paus, esimene sett läbi, seega mõttetu oleks suht olnud sinna minna. ja nii läksimegi kaheksasse.
see lauljatüüp jagas gretega salli, mõlemal oli külm (grete sall), ma läksin ees pireti ja barbaraga, in a conversation, tüüp vilistas ja aiaiaiii ja muid taolisi häälitsusi tegi. kõndisime liiga kiiresti nende jaoks. minu meelest oli ikka äpris aeglane see tempo. aga jah. no, jah, muidugi mul oli ka suht mini kleit seljas, kuigi enda meelest polnud nii mini midagi, aga üles tuli selle mantliga koguaeg. all olid lühikesed püksid ka sukapükste peal, hahahaa :D:D aga siis lõpuks jõudsime kohale. urmas oli seal juba. mõtlesime, et istume üles sinna laua äärde pukkide peale, aga all vabanes just üks laud ja tegime tormijooksu istusime siis, chillisime. laulja läks ja tellis ühe veini. kohe jooma. ew. ew. ew. hingas mulle koguaeg näkku (teadis, et ma ei salli alkoholi). väga rõve. having fun, i guess. ja siis nad jõid.
pakkusid meile ka. ei võtnud vastu, keegi. istusime siis seal. varsti tulid teised tüübid ka. siis pidime diivanil koomale tõmbama, ma istusin käetoe peale ja kohe jälle tüüp vilistas (jalad olid ette sirutatud siiski, omg!).
sättisid siis jei, denise ja francois oma pillid üles, denise ja francois olid all põrandal, jei kusagil üleval leti ääres, naiss. aga siis hakkasid laulma. läksime tantsima pillega. piret ja barbara vist ühinesid ka, igatahes me kahkesti ei olnud. kohe tuttav lugu ka muidugi, hea kaasa laulda aga ega eriti palju denise'i rohkem ei kuulnudki. rahvast tuli koguaeg juurde. enamik olid brasiillased ja meie trummiti inimesed. ja siis läksid brasiillased ja laulsid kaasa ja tegid nö oam lugusid, isegi üks capoeira lugu oli seal hulgas.
ning minu lemmikkoht. O Rappa 'Pescador De Illuseõs'. YES! üks tüüp andis mulle selle sah-sah pilli sleleks looks. niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii äge! NIIIIIIIIIII hea oli kaasa laulda tervet lugu portugali keeles aga jah, see oli üks lugu.see laulja vist hoidis kätt denise'i peal ka, teisel oli raske tema juures ära pääseda. pm - nad ahistasid kõiki vaheapeal läksin istuma, kui denise, jei ja francois tagasi cubanitasse läksid 40min'ks. siis hakkasin ühe tüübiga rääkima sealt bändist. kui teised seal mingit asja pitsist jõid, ei näinud ma, et temal midagi käes oleks olnud ja nõnda ma küsisin. tuli välja, et ta eriti ei joo, ainult õlu või kaks, aga mitte rohkem. NICE
tema oli see tüüp, kes väga ligi ei ajanud, tal oli ainult hull nõrkus valgete tüdrukute vastu purssis seal inglise keelt. äge iseenesest.
siis tantsupõrandal tantsis muga kaks või kolm korda. ja siis tuli see laulja ka lõpupoole, üks tants. oh jeesus küll. suht masendav xD
vahemärkus: ma alustasin selle kirjutamist kella ühe aeg päeval
tagasi siis teema juurde. ma ei saa. nad lihtsalt käppisid kõiki. barbara rääkis, et see laulja oli tema tagumikust ikka mitu korda kinni haaranud ja siis move your ass öelnud ja pärast trummipulkadega ka mänginud, wtf?! kust lähevad piirid, mehed?!
aga ma väga detailidesse enam ei lasku, suht pikk jutt juba nkn.
aa, leene pärast ütles, et francois oli mul silma peal hoidnud, kui ma kellegagi tantsisin xD rsrs. nii armas. he's so cute. nüüd me saame päriselt aru, kui tore ja viisakas francois tegelikult on ja jei õpetas mingi lause barbarale selgeks, mida tuleb öelda, kui keegi jälle külge lööb.
siis kella kahe aeg umbes läksid tüübid minema privésse, kutsusid meid ka, aga seal vanusepiirang ja arvatavasti oleks mingi probleem nendega koos sisse saades ka siiski. ehk nad ei hakanud listiga jamama. praegu esinevad seal. hetkel. laupäeva õhtul kutsusid sinna ka muidugi, aga ma vaatasin nüüd täna, et R-L on isegi 20 vanusepiirang XD rsrs.
ehk ühesõnaga sitaks pervo õhtu lihtsalt. aa, ja enne kui nad ära läksid, siis see laulja ütles mulle oma toa nr ka, et kui ma tahan, siis saan minna ta juurde. öösel. ütles lõpus, et it's your decision. rääkis vist midagi küünaldest???? ma ei tea, ei kuulnud, kaheksas on nii haigelt vali muusika koguaeg.
aa, aga tegelt ühte asja tahaks siiski veel mainida. nendega oli koos üks tüüp, kellel olid sellised hästi ägedad juuksed. ta oli lihtsalt sõbralik, mitte ei ajanud ligi. rääkisime juttu ja nii. ta oli äge. ma ütleks, et vist isegi ilusam ka kui see bändi kõige ilusam xD
aga jah.
väga pikk jutt tuli.

kaks sõna tänasest ka. läksime pillega workshoppi, capoeira ja aafrika tantsu. capoeiras hakkame käima :D:D:D:D mõlema emad olid nõus, kolmapäeval on trenn :D:D:D:D seal oli väga vähe inimesi üldse kohal, 3 neist olid algajad, ehk peale meie veel üks. ja siis need teised olid kohalikud, sealt trennist. soovitasid, kutsusid. ja kuna hind on sama, mis mul pinksis, siis jah. i'm going there. ma tahaks tõesti head füüsist saada ja see on siiani kõige parem treening, mida ma näinud olen, selleks. üliäge. väga läbi võttis. mul jalad nii valusad. ja aafrika tants oli ka äge. neil seal 3tk mängisid muusikat, kui see juhttüüp ühe liigutuse ette oli näidanud. väga hää muss. niii hästi oskavad mängida, aga nii pervod on, haige aga liigutused olid head. saime uusi liigutusi, mida esinemistel teha. superäge nii läbi ei võtnud ka kui capoeira. ja seal vahepeal jälle see laulja pilgutas silma. aaaaarrggg. ja siis jätsime hüvasti, läksime riietusruumi. oijah xD väääägäa friiki õhtu igatahes. pille pidi jälle taluma selle tema tüübi katset suule headaegamusi andmist. ew. ew. ew. õnneks too laulja seal all ei olnud, kui võtmeid ära andsime

vot. ma siis tervise mittekahjustamise nimel väääga detaile ei kirjutanud. aga te võite vabalt ise ka välja mõelda, mis kõik juhtuda võis. very very perverse.




kolmapäeval capoeirasse!

bjs
Spidress

On möödunud VÄGA palju aega, kui ma viimati siia midagi kirjutasin.
klass on lõpetatud, küll ühe kolmega, kuid muidu enamvähem normaalselt.

Jacksoni surm läks väga hinge ning nüüd tean enamikku ta loomingust ja olen suur fänn. varsti teen plakati ka valmis, kui raamatuga lõpten.

Alexander Rybak on endiselt üks parimatest :)

elan peamiselt snlhmn.forumotion.com lehel, mistõttu ka siia eriti ei satu.

niisiis, käsil on uus projekt. "Morelya Manthony saladused". vampiiriromaan. Sissejuhatuse ja esimese peatüki kirjutasin mais, kuid 12 juuli võtsin asja uuesti käsile ning modifitseerisin veidi algust. edasi olen väga jõudsalt kirjutanud. mulle tõsiselt meeldibki see projekt. hetkel on 60lk valmis. 58lk puhast teksti. üle 200 000 tähemärgi ilma tühikuteta. konkurss, kuhu ma selle saadan, on sätestanud piirid 200 000-400 000, seega kohustuslik osa on mul täidetud. see on mul pikem kui mõni The Saga raamatki :D yays xD kuna see noorsooromaani võistlusel osaleb, siis pidin ka natuke armastust sisse panema. oeh. viimase peatüki kirjutamine oli selles suhtes raske, et kust kurat mina teadma pean, kuidas noored sebivad?! aga selle poisiga on mul juba omad plaanid, mistõttu ma lõpuks rahule vähemalt jään. burn, baby, burn! :D nii tore on keemiast kirjutada oma meeliselukatest. nagu, ma olen nii rahul, et suutsin külmaverelisusele teistsuguse seletuse luua: hemotsüaniin hemoglobiini asmel, mis teeb hapnikuga ühinesed vere siniseks. sinine - külm. hah! :D ei tegelt, minu vampiirid on loogilised ja saaksid füüsikaseaduste kohaselt sellistena ka põhimõtteliselt eksisteerida. :)

siis. sain eile tädiks. poole ühe aeg sündiski tüdruk. pole küll oma silmaga veel näinud, aga homme peaksid nad koju saama. ma vähemalt väga loodan, kuna koju ma just minna ei saa ning riideid ei võtnud nii palju ka kaasa. Helena-Marii. ilus :)

ning, kui ma eile jälle MMs'i kirjutasin, siis panin kõrvale väikselt Jacksoni videod jooksma, laulsin kaasa ja nii ning ma arvan, et see on "You Are Not Alone" muusikavideo, mida nähes ma sain aru, et Jackson on mees.

ja egas midagi, reedel lähen kurkale. oli tore :D

jutt! La Morte 13-15 peatükk

13. Peatükk

Surnute ülestõus

Rose sulges silmad ning langetas pea, kui oli maha istunud.

„Meil on üks võimalus, aga see ei ole eriti meeldiv,“ ta hoiatas parem kohe, kui pärast.

„Ja?“ tahtis Pauline teada. Ei mõistnud ta, mida ema ootas. Ta tahtis veel elada. Kasvõi natukenegi, olgu siis sinna minek nii valus kui palju inimene kannatama on suuteline.

„Su surnust tagasi kutsuda.“ Ema nägu ei olnud rõõmus, kuid võis välja lugeda, et see oli see üks ja ainus võimalus. Pauline vaatas emale küsivalt otsa, et too jätkaks.

„Selleks on üks raamat, kus on kirjas palju loitse. Üks nendest on siis surnute äratamiseks. Selleks on vaja ühte funktsioneerimisvõimelist hingevaba keha, viite küünalt ning soola.“ Rose’i pani see jätkuvalt muigama, kui tõesed võivad vahel müüdid olla.

„Ja kas meil on kõik olemas?“ küsis kärsitult laps. Ema vaatas enda ümber ringi, kuid peatus siis tütre elutu keha juures.

„Ma kardan, et sinu keha me kasutada ei saa,“ sõnas ta kurvalt ning kui see võimalik oleks, jooksnuks tal pisar üle põse.

„Siis leiame mingi teise!“ Pauline ei olnud järelandlik hing. Ta vaatas korraks ruumis ringi ning naeratas laialt. „Kas mõni neist arstidest kõlbab? Kui me ta mingil organeid kahjustamata moel ära tapame,“ selgitas ta oma plaani lapseliku lihtsusega nagu see ei hõlmaks surma. Rose vaatas hetke suu lahti, kuid sulges selle siis, kuna aeg takka sundis. Ta noogutas ning Pauline jälgis arste paar sekundit. Seejärel ta kõndis ühe noore naise juurde ning osutas temale. „See!“ sõnas ta kindlalt, kuna oli oma valiku teinud. „Ja kuidas me ta hinge sealt välja saame?“ küsis ta uurivalt ema vaadates.

„Las ma tegelen sellega,“ vastas ta emalikult last kaitstes. Pauline kõndis vabatahtlikult naisest eemale ning Rose vaatas talle vihaselt otsa. Seejärel ta hakkas jooksma ning tõukas naise hinge ta kehast, mis hetkega maha langes, välja. Naise hing vaatas ahhetavalt Rose’ile otsa ning tahtis talle kallale minna, kui kuulis, et mehed karjuvad ta kõrval. Ta pööras pilgu neile ning kiljatas, mis pani Pauline võpatama.

„Mida sa tegid?? Hull!“ karjus ta enda surnud keha kohale kummardudes ja kuidagi tagasi saada proovides. Rose ei tahtnud aega raisata ning liikus keha poole.

„Ära muretse, sa ei saa tagasi,“ sõnas ta ükskõikselt ning hakkas keha operatsioonisaali vedama, kuna arstid juba üsna teises toas olid.

„Ema! Nad tulevad!“ karjus abitult Pauline teiste meesarstide peale näidates. Rose ohkas tüdinult ning lükkas nad tagasi, lukustades ukse seestpoolt. Ta otsis kapist küünlad ning tikud ja pani need põlema. Seejärel asetas ta need ümber keha: üks pea juurde, teised kaks küünarvarte lähedale ja viimased jalataldade juurde. Seejärel tiris ta kinnisele soolapakile ühe augu sisse ja kallas seda küünalde vahele ühenduseks. Ta tõstis korraks näpu, et Pauline ootaks, kuigi teadis, et ta teeb seda nii ehk naa, ja kadus siis momentaalselt. Sekundite möödudes oli ta tagasi, suur raske raamat käes. Ta lehitses seda veidi, kuni peatus üsna raamatu keskel.

„Mine keha sisse,“ lausus ta tütrele, et loitsuga alustada saaks. Pauline noogutas ning tegi seda. Rose vaatas, et kõik küünlad põleksid ning asetas siis sõrme kohale, kust ta lugema hakkas.

„Shu nau hallfard, de cholde vui nderwall, maihukallord polamde, valderschtedt xonda uil morte na fralde, xonda uil morte na kelward, xonda uil morte na lander, xonda uil morte na feldaur!“ sõnas ta kahtlases keeles, mida edasi, seda jõulisemalt, kuni lõpuks vaikis. Õhkkond oli muutunud raskeks ja hapnikku oli vähe. Keha maas oli hakanud õrnalt värisema, kuid Pauline ei julgenud midagi ütelda. Rose vaatas ärevalt maha. Ta ei olnud seda kunagi varem teinud ja ei võinud ka kindel olla, kas seda pidi lausuma surelik või mitte. Järsku käis väike pauk ning sool hakkas põlema, moodustades ringi ümber keha. Pauline tundis, kuidas ta hakkab sulama, ühte sulama selle kehaga, justkui keevitataks neid mehhaaniliselt kokku. Kuumus muutus kõrvetavaks, kuni lõpuks kadus järk järgult. Ta tundis tugevaid lööke rinnas, mis üsna aeglasest päris kiireks läksid. See oli ta pulss, mille tunde ta vahepeal ära oli unustanud. Lai naeratus levis ta suule ja suure hooga tõusis ta püsti, laialt naeratades ja ema poole joostes, et teda kallistada. Rose vaatas lõpuks õnnelikult, et loits toiminud oli ja pani siis raamatu kõrvale, et oma last, kes nüüd temaga sama pikk oli, kaisutada. Ta oli õnnelik, väga õnnelik, et suutis oma lapse elu päästa. Kahjuks aga ei vaadanud ta loitsu kõrvalmõjusid, mis hilisemat palju mõjutas.

14. Peatükk

Edu?

„Me peaks vist koju tagasi minema. Isa ootab endiselt seal ju,“ sõnas Pauline lõpuks, kui nad seal paar minutit tõtt vaadanud olid. Rose noogutas nõustuvalt ning võttis raamatu kaenlasse, hakates ukse poole sammuma, kui pidi peatuma ja kannapöörde tegema. Ta osutas vaba käe nimetissõrmega teise ukse poole, mis endiselt kinni oli.

„Mida me nendega teeme?“ küsis ta oma lapselt, keda ta juba üsna täiskasvanulikult kohtles, küsis tema arvamust, sellest pärast ka lähtudes. Pauline vaatas esmalt kulmukergitusega, miks ema nii järsu pöörde teinud oli, kuid mõistis siis põhjust.

„Mul on verest tänaseks küllalt, ehk laseks neil minna?“ pakkus ta ettevaatlikult ema silmitsedes välja. Ta ei arvanud, et plaan läbi läheb, ent ta pidi ju proovima, nii nende kui enda heaolu pärast. Sel hetkel jõudis talle midagi pärale. Ta näoilme tardus hirmunult. Kogu keha oli seiskunud. Kuulda oli vaikust rikkuvat klõpsu, millega kaasnesid valjud rahulolematud hääled, mis üsna närvis olid. Pauline pea liikus aeglaselt ja ette vaatlikult üle õla vasakule poole, kus olevad inimesed nüüd vaikisid ehmunult. Paari sekundi pärast üks arstidest ahhetas ja liikus naise juurde, et teda kallistada.

„Oled sa terve, Jane?“ küsis ta naisest endiselt tugevasti kinni hoides.

Jane? Polegi kõige hullem nimi, mõtles ta endamisi.

„Jah, täiesti terve,“ sõnas ta, proovides positiivselt kõlada ning lasi siis ise mehest lahti, mille jaoks ta pidi jõudu kasutama. Ta vaatas üle õla nüüd ema poole, kes seal jätkuvalt seisis ja ootas. Pauline tegi grimmassi, millega tahtis ütelda, et teeb nii kiiresti kui saab, see pole ju tema süü. Mees lasi nüüd samuti lahti ja vaatas murelikult noorele naisele otsa.

„Mis juhtus? Miks sina ainukesena siia poole jäid? Kas sa hoidsid ust kinni?“ küsis ta esmalt murelikult, kuid pärast veidi solvunud ja imestunud emotsiooni vahepealselt.

„Ei midagi erilist. Ma kaotasin hetkeks teadvuse. Lõin pea arvatavasti ära, aga minuga on kõik korras. Kas uks oli kinni?“ kergitas ta nüüd küsivalt kulmu. Jah, tal õnnestus tõde väga hästi varjata, kuid ta kartis endiselt, et käitub oma kehale sobimatult.

„Uks oli kinni, lukus, ma proovisin seda avada, aga ei õnnestunud,“ vastas mees teda veidi kahtlustaval pilgul silmitsedes. Pauline proovis nende kahtlusi peletada ning naeratas säravalt ja laialt.

„Andke andeks, poisid, ma pean nüüd tõttama,“ asetas ta enda ees olevale mehele käe õlele ja vaatas teda veidi vabandavalt. Sisimas oli tal lõbus nendega käituda nagu nad sama vanad oleksid, kuigi tegelikult ei olnud tal enda vanusest õrna aimugi. Mees vaatas nüüd mitte midagi mõistva näoga talle otsa.

„Jane, oled sa kindel? Mis meie operatsioonist saab? Näita mulle oma silmi,“ nõudis ta vähemasti ning võttis kitli taskust välja väikese taskulambi, mida naisele silma näitas, lauge enne kõrgemale tõstes. Tema pahameeleks ei näinud ta seal midagi imelikku. Operatsiooniküsimus ehmatas Pauline siiski veidi ära ja ta mõtles kiiresti vastusevalikutele. Õrnalt hammustas ta enda alahuulde, kuid proovis mitte närvis välja näha.

„Pärast sellist juhtumit mina küll edasi ei tee. Nägid ju ise, mis siin..“ ta ei teadnud, mis nime sinna ütelda, “temaga juhtus.“ Mees vaatas teda nüüd sügava kulmukergitusega.

„Karli mõtled?“ küsis ta õrnalt end väristades. Kohe näha, et külmavärinad. Pauline tänas mõtteis, et ta ise nime oli ütelnud ja noogutas siis kiiresti, pärast mida pöördus taas ukse poole, kus ema juba tülpinult ootas. Mees vaatas imestusega, kuidas Pauline nõnda rahulikult minema kõnnib. Ta ei vaadanud kordagi tagasi ning oli nii kaua vait, kuni ta emaga koos trepini jõudis. Seal heitis ta talle pahase pilgu.

„Ma ei saanud ju niisama sealt ära tulla!“ õigustas ta ennast kiiresti, mille peale Rose valjult ohkas – millega ta laps küll mõtteid vaevab.

„Ma tean! Ma tean!“ sõnas ta kiiresti allaandlikult ja mõtles seejärel, kuidas tagasi saada. See pani teda nägu krimpsutama, kui nad samal ajal trepist üles läksid. Pauline astus vahekorrusel korraks kõrvale, kuna üks mees tast kiiresti mööda jooksis. Rose aga ei liikunud üldse kohalt. Ta oli küll vaim, aga see tekitas siiski ju imeliku tunde, kui inimesest läbi joostakse ja Rose oleks pidanud sellega arvestama.

„Miks sa nii tegid?“ küsis Pauline emalt veidi halvakspanevalt.

„Tegin mida?“ tõstis ta pead ja vaatas arusaamatult tütrele otsa.

„Ei tulnud eest ära, kui inimene sust mööda tahtis minna?“ sõnas ta oma kas-see-ei-ole-mitte-loogiline? näoga ema silmitsedes. Ta arvas, et ta mängib lihtsalt lolli.

„Inimene? Pauline, on sul ikka hea olla? Ei näe hallutsinatsioone?“ sõnas ta viimast küsimust eriti vaikselt küsides. Ta ei tahtnud, et tütar taaskord vihastaks. Nad olid seisma jäänud, Rose tütre ees ja teda nüüd veidi murelikult piieldes.

„Misasja? Sa ei näinud, kuidas vanem meesterahvas siit mööda tormas? MINUGA on kõik korras!“ ärritus ta veidi. Kuidas saigi ta ema midagi sellist oma lapsest mõtelda, ei mahtunud Pauline’le pähe.

„Vanem meesterahvas? Ei. Pole kedagi mööda läinud,“ kehitas Rose õlgu, kuid juhtunu pani teda mõtlema, mis põhjuseks olla võiks. Pauline otsustas mitte asja liiga tõsiselt võtta. Ehk oli tema kehal enne mingi haigus, mille tagajärjel see nähtus esines, kuigi tüdrukut see ei veennud. Nad kõndisid taas trepist ülespoole, mõlemal pilk mõtlikult allapoole suunatud, trepile, oma jalge ette. Kui nad esimesele korrusele jõudsid, avas Pauline ukse ja suundus sellest läbi, olles eelnevalt veendunud oma viisakas välimuses. Ta hakkas välisukse poole sammuma, kui tema juurde üks väike tüdruk rääkima tuli.

15. Peatükk

Valus tõde

Pauline vaatas tüdrukut naeratava näoga, kes samasuguse ilmega ka vastu jõllitas. Piiga haaras naise käest ja tõmbas ta ühe nurga juurde, et temaga rääkida, nagu Pauline eeldas. Jõudnud õigesse kohta, mõned meetrid eemal, pöördus plika tema poole ja kutsus sõrmega Paulinet enda poole. Nii naine ka tegi, kükitas ja vaatas küsiva ilmega tüdrukule otsa. See läks talle veel lähemale, et suu üsna teise kõrva juures oli.

„Kas sa oled surnud?“ küsis ta vaikselt, mille peale Pauline ehmatavalt eemale tõmbus.

„Miks sa seda arvad?“ pidi ta teada saama. Ta haaras lapse õlgadest ja vaatas talle hirmunult otsa.

„Pauline, mida sa teed?“ kostis ema hääl veidi eemalt, mille peale tütar ka pea tema poole pööras.

„Sest sa näed mind,“ selgitas väike tüdruk rõõmsalt korraks naerdes. Pauline pea käis ema ja lapse vahel, mõistmata, mis toimub.

„Muidugi näen sind. Rose, mida sa räägid?“ ei saanud ta jätkuvalt aru, mis ta mõistuse ja silmadega toimus.

„Inimesed ei näe mind. Mina olen surnud,“ kõkutas laps edasi, silmad säramas nagu oleks just kassikulda näinud. See aga ajas Pauline aina suuremasse segadusse.

„Rose. Mis toimub? Sa ei näe teda?“ pööras ta pilgu emale, silmis paistmas õud.

„Ei näe keda? Pauline, ausalt, sa peaksid end kõrvalt nägema. Inimesed arvavad veel, et sa oled hulluks läinud,“ turtsatas ka ema korraks ja vaatas ringi. Paar pilku oli tõepoolest temal peatunud, end mitte kauaks.

„Sa oled surnud?!“ jõudis naisele alles siis kohale ja ta jõllitas oma suurte silmadega nüüd lapse rõõmsat nägu, mille peale see noogutas.

„Ema! Miks ma vaime näen?!?“ oli Paulinel üks nõrkushoog tulemas, ta kartis, et hakkab nutma oma meeltesegaduses.

„Pauline! Siin ei ole kedagi!“ oli ta oma tütre juurde hõljunud ja võttis tal õlgadest kinni. Kaks vaimu olid samas kohas, üksteise sees.

„Ema! Sa ei näe vaime?!?“ muutus ta hääl aina valjemaks ja hüsteerilisemaks.

„Pauline! Rahu!“ proovis ta tütart rahustada, kuna ta oli juba palju pilke pälvinud ja üks õde hakkas nende poole tulema. Rose togis Paulinet, märgu andmiseks.

„Lähme parem, enne kui sind siia tuppa pannakse,“ soovitas ta kiiresti ja tõusis püsti, Paulinega koos lahkudes, liikudes trepi poole ja sealt alla. Tütre pilk käis mitu korda seljataha, kus väike laps talle lehvitas, näol sama rõõmus ja õnnis nägu.

„Sa ei näe tõesti vaime? Kuidas nii?“ oli ta suutnud mõne aja pärast rahuneda ja sosistas nüüd igat sõna nii hästi, kui sai.

„Ei näe. Ma olen teistsugune.“ Ema häält oli üsna raske kuulda, kuna ta nii vaikselt rääkis, ent see oli lause, mis pani suure paugu Pauline mõtlemisele. Ta seisatas oma kohal, silmad läksid veel suuremaks kui enne ning isegi suu vajus lahti. Mõnede sekundite pärast hakkas ta õrnalt värisema.

„Aga… aga…miks mina neid näen? Kas ma inimesi ikka näen? Kas ma näen neid mõlemaid?!“

jutt! Allilma ja tagasi

Allilma ja tagasi
Maiu Laaneoja

Kas pole teiegi kunagi mõtelnud, mis tunne on põrgus käia? Vastan teile, see on kohutav.

Oli pühapäeva hommik, kui Liisa jalutas mööda Kekli tänavat tuttava juurde. Tänavad olid tühjad ja nende kodude vahemaa oli paar kilomeetrit. Kiiret ei olnud ning aeg ei omanud tähtsat rolli.
Startimisest oli möödunud umbes pool tundi, kui Liisale hakkas tunduma, et teda jälitatakse. Sammu kiirendanud, pidi ta juba jooksma. Pool kilomeetrit lõpust ta ainult sprintiski nii kiiresti, kui suutis, kuni põikas väravast sisse ja kiljatas. Sõbranna jooksis tagahoovist kiiresti kohale, et näha, milles asi on. Liisa taga ei paistnud kedagi. Terve tänav oli tühi. Tüdruk suutis rahuneda, kuid nad koos olid.
Väljas paistis ilus ilm ning neiud tegelesid kunstiga. Tegid abstraktset kunsti vesivärvidega. Keskpäevaks oli päike üsna kõrgel ning hea viis enese jahutamiseks oli hüpata nendest paarimeetri kaugusel olevasse basseini. Mõlemad olid ideega päri. Liisa pidi alul üksinda minema, et sõbranna saaks palli tuua, millega mängida. Nõnda ta tegigi ühe pommhüppe ning sirutas jalad hooga välja, et end pinnale tõugata. Ta lasi enamus õhust juba välja, et pärast vett ninna ei jääks, kuid seal, kus pidi olema vee ja õhuvaheline pind, oli järsku klaas tekkinud. Liisa ei saanud enam pinnale tulla, tugev kate oli vahel ning see ei kavatsenudki nihkuda. Ta peksis, mis ta peksis, kuid sinna alla ta jäi. Veel enne jõudis ta mõtelda – Kas ma lähengi põrgu?? . Jah, ta läks. Tundis kohutavat piina, nii hinges kui kehas. Deemonid, vaimud, inimesed, koletised igal pool, osad vaatasid tema poole, teised veidi eemale. Vett oli aegamööda aina vähem märgata, kõik läks kuumaks. Liisal ei olnud kunagi eriti tugevad närvid olnud ning ta karjus nii valjult, kui häälepaelad lubasid. Sellega saavutas ta ainult kõigi tähelepanu, kes tema juurde uudishimulikult sammuma hakkasid. Tüdruk läks väga paanikasse ning tagurdas, ta oli justkui kuival maapinnal, mis teda kõrvetas, millelegi otsa. Ta ei jõudnud pead pöörata, kui leidis end basseinist veepinnal ulpimas. Ta pööras kiiresti ehmatades ümber ning hingas. Paar sekundit möödus, kui ta vaatas enda ümber ringi – sõbrannagi polnud veel tagasi. Ta kiikas üle basseini ääre ning nägi, kuidas too alles palli otsib.
Pealtnäha ei juhtunud Liisaga midagi, kuid üleni vee alla teda kunagi minemas ei näinud.